Uudised
Jüri Takjas (14.02.1964-21.08.2014)
Tallinna Saksofoniorkestri uus hooaeg
Tallinna Saksofoniorkester on uuel hoojal viinud oma tegevuse üle Tondile. Proovid toimuvad Audentese Aulas, Tondi 84, Tallinn. Kõik saksofonimängu huvilised on oodatud liituma.
Lisainfo: ivo@saksofon.ee
IdeeJazz
Eilne IDeeJazzi programm oli sellepoolest eriline, et mõlemad esinenud artistid on äsja välja tulnud ka värske albumiga. Helin-Mari Arder Band’i album on lausa nii värske, et veel kontserdiga samal päeval tuli plaadilaadungil Läti piiri ääres järel käia: nii et IDeeJazzi külastajad olid esimesed inimesed, kellel oli võimalus endale soetada Helin-Mari Arderi album nimega „Ununenud unistused“.
Mõttega muusikapidu
Jazzi Pala Nr.14 / Tiit Kusnets, Klassikaraadio / 1.12.2013
Mõttega muusikapidu:
Tartu jazz- ja rütmimuusika festival IdeeJazz 2013
1.-3. november
Visiitkaart
See, et mõni mõte on iseenesest lihtne, ei välista, et ta hea on.
Millised mõtted IdeeJazzi kannavad, selle kohta võis saada aimu ja kuulda arvamusi – nii pillimeeste ja -naiste poolt otsesõnu mikrofoni mõlgutatuna kui ka mõistagi hoopis tihedamini mitmesugustes muusikalistes vormistustes – festivali erinevatelt lavadelt kolme novembripäeva kestel korduvalt. Tartu Jazzklubis ja Tartu Uues Teatris, Genialistide klubis, Salemi kirikus ja Tartu Linnamuuseumis.
Sõnad järgnevad on võetud aga muusikapeo peakorraldaja Oleg Pissarenko suust. Aeg oli siis alles kuu-poolteist enne festivali ja koht, kui mälu ei peta, paar kilomeetrit Jõgevalt Tartu poole. Kui siinkribija pikema kiusamise järel, et seletagu ikka võimalikult lühidalt ära, miks ta selle IdeeJazziga juba mitmendat aastat mässab, kostis mees – „Selleks, et nendel, kel on oma muusikaga midagi öelda, oleks koht, kus seda teha, sest siis on neid rohkem kuulda ja näha”.
Ega palju lühemalt vist saakski. Muide, IdeeJazzi ühel visiitkaardil, mida nimetagem siinkohal mugavuse mõttes voldikuks, on rõhutatud veel taolisi märksõnu nagu „heakõlalisus, improvisatsioon ja idee”. Hüva. Olgu nii. Kui ka kaks neist kolmest samaaegselt end muusikas tunda annavad, võib tulemus olla põnev ja rohkemgi veel. Kui lausa kolm kolmest, siis seda enam. IdeeJazzi ligemale kahekümne südmuse seas – kuhu mahtusid tudengikontserdid ja lasteüritused, uute plaatide esitlused, värsked koosseisud ja eriprojektid – kohtas sarnaseid kahe- ja kolmelisi tabamusi õige sageli. Kuid eks oli noidki puhke, kus peale „heakõlalisuse” muud suurt kõrva ei hakanudki.
Meistrid, sellid
Kolmepäevane festival kujutas endast, kui jalgratturite keeli kõnelda, kaunis kurvilist mitmepäevasõitu. Mis, nagu teada, vahel algab proloogist – enne kui asi päris ametlikuks läheb. IdeeJazz 2013 algas, uskuge või mitte, „Haiguste raviga” – Amy Winehouse’i lauluga „Rehab”, mille kandis kebjalt ette Elleri-kooli tudengite duo Hokkanen & Laas, vokaal ja kitarr. Ametliku avangu tegi saksofonist Ivo Lille Grupp, kontsert-esitledes oma uut CD-d, mille voolujoonelist ja viimistletud popp-funk-jätsu oli istukil-asendis isegi natukene naljakas klubis kuulata – sedavõrd sihilikult, ohjeldamatult tantsuline oli see oma loomult. Hoiatus ansamblile Regatt: sinna linna, kust just Ivo Lille mehed on vihinal läbi tantsinud, pole teil niipea mõtet minna 
Avaõhtu järgmine uudseplaadi tutvustus tuli Helin-Mari Arderi bändilt. „Ununenud unistused” võlusid vastsete seadetega – kõik, ühe erandiga, laujatarilt endalt – onu Oti tekstidele loodud tuntud ja vähemtuntud lauludest, mil nüüdest küljes pehme bossalik pai, muudmoodi soe latiinolik läige ja-või jätsulik jume.
Elleri-õppuritest koosnevaid satse jätkus järgmissegi päeva. Enamus neist esines südilt, mõni suisa suurepäraselt. Maimu Jõgeda eestveetud Maimztet oli selle festivali ehedamaid üllatajaid (ei, mitte ainult siinkribija arust) ning nende vaat et vahemereliselt õhulise minekuga akordioni-džäss võinuks kaunistada festivali pealavagi samal õhtul Uues Teatris. Teine leebe üllataja ilmutas end pühaba. Eesti-Taani duo A&B Section, Britta Virves klaveril ja Anna Roemer kitarridel, pajatas kergetest kordustest ja variatsioonidest punutud impressionistlikke kalendrilugusid, toeks Salemi kiriku soosiv akustika.
Kogupaugud, ilutuled …
Lauba õhtal tõmbus Uue Teatri saal publikust tõsiselt pungi. Eelkõige muidugi Messi ootuses. Hoolega ettevalmistatud loominguline kummardus Grünbergi ja Co. progressiivsele rockile 70. keskelt – seekordseiks kummardajaiks Mihkel Mälgand, Virgo Sillamaa, Raun Juurikas, Kaspar Kalluste, Erik Meremaa, Ott Leppland – kukkus välja küllaltki tõsiseltvõetav, parajalt aupaklik küll, aga mitte kramplik ega saamatu. Pealegi sai publikum kuulda-näha laval mõne heldimapaneva minuti jagu ka päris-Messi: Grünbergi, Elmu Värki, Mati Timmermanni, Ivar Sirpat, Leho Lättet.
Tõeline tulevärk, kummatigi, toimus mõnegi kuulaja meelest samas saalis veidi varem. Tanel Rubeni kvintett, mis õigupoolest oli kvartetiks kahanenud ja ilma lausa kahest põhikoosseisu tegijast, näitas ometi veenvalt, kui väga elusalt ja võimsalt võib džässi mängida. Rubeni kompositsioonid, Kadri Voorandi vokaal ja tekstid, Kristjan Randalu ja teiste soolod – sellest kõigest tulvas jõudu ja õrnust, improvisatsioonilist julgust ja tihedat muusikalist mõtet, pritsis tuld ja sädemeid. Tõsiasi, et kontrabassi-Remmeliks oli asjaolude sunnil mitte Taavo, vaid poeg Heikko, tasub samuti mainimist. Juunior mängis peaaegu et seeniori vääriliselt.
Üksikuist asjust, mis pigem hämmeldasid ja meelehärmatist tekitasid, piirduksin üheainsa nimetamisega. (Nagunii, kahtlustan, hakatakse sedagi kunagi-kusagil mulle kõvasti nina alla hõõruma, ja veel kõige jämedamateralise liivapaberiga, arvata on. Aga olgu.) Vat ei saanud pihta, miks ansambel MiaMee, milles teevad kaasa koguni kaks Eesti tõelistest tippinstrumentalistidest ja kogenumatest improvisaatoritest, ei püüagi nagu olla midagi enamat kui – suuremalt jaolt – üks lihtsalt sile ja tubli Islandi või Norra indie-bänd? Aga – ega see pole kaugeltki ainumas asi, millest ma siin ilmas aru ei saa…
Tangostki „aru saamiseks” ei ole ma kindlasti piisavalt argentiinlane, ega isegi soomlane mitte, aga. Jaak Lutsoja ansambli ja sopran Kersti Ala-Murri graatsia ja peentunnetusega esitatud Piazzolla-kavast pöördesse sattumiseks pole rahvuslik eelsättumus ilmselgesti vajalikki. Minge nende kontsertidele, palun, kui vähegi saate. Tõsiselt.
Olev, olnu, tulev
Kuivõrd festivali ennast märgati, kas teda näha ja kuulda ikka oli? Oli, oli. Ohtrasti ja läbimõeldult. Linna- ja telepildis, raadioeetris ja virtuaalses ruumis. Päris piisavalt. Eriti festivali eel ja ajal. Nii et märgati ja võeti kuulda, tuldi kohale ja kuulati. Järelkaja võinuks olla muidugi pikem ja mitmekesisem, sest IdeeJazz väärib seda kahtlemata. Nii tähelepanu kui toetust. IdeeJazzi millisele tahes visiitkaardile võiks edaspidi vabalt lisada: läbimõeldud ja mitmeplaaniline kava, ladus korraldus, õigeaegne info. Ja leidlikult valitud esinemispaigad – Salemi kirikusse ja Tartu Linnamuuseumisse ei satu kontserdile teab kui tihti iga tartlanegi, kõnelemata kaugema kandi külalistest.
Ja nüüd, kui peaksin valima sellelt festivalilt meeleshoidmiseks, järgmisse sügisesse kaasaviimiseks ilmtingimata üheainsa pildi – ei, isegi mitte helipildi, vaid lihtsalt pildi – siis läheks mu hääl küll iga kell tollele tillukesele, vahest paariaastasele põnnile, kes, pulk kõvasti-kõvasti peos, laupäevasel „Rütmirikkal lastehommikul” Genklubis vaibumatu hoo ja kadestusväärse himuga andis pihta metallofonile, millest ta ise väga palju suurem polnudki.
Üllatav valik, veidi? Ei tohiks ju olla sugugi. Sest muusikafestival, mis hakkab varakult hoolitsema oma noorema, väiksema ja päris pisikesegi publiku eest, mõtleb päris kindlasti tuleviku peale. Nagu õige ongi.
Mõttega muusikapidu
Jazzi Pala Nr.14 / Tiit Kusnets, Klassikaraadio / 1.12.2013
Mõttega muusikapidu:
Tartu jazz- ja rütmimuusika festival IdeeJazz 2013
1.-3. november
Visiitkaart
See, et mõni mõte on iseenesest lihtne, ei välista, et ta hea on.
Millised mõtted IdeeJazzi kannavad, selle kohta võis saada aimu ja kuulda arvamusi – nii pillimeeste ja -naiste poolt otsesõnu mikrofoni mõlgutatuna kui ka mõistagi hoopis tihedamini mitmesugustes muusikalistes vormistustes – festivali erinevatelt lavadelt kolme novembripäeva kestel korduvalt. Tartu Jazzklubis ja Tartu Uues Teatris, Genialistide klubis, Salemi kirikus ja Tartu Linnamuuseumis.
Sõnad järgnevad on võetud aga muusikapeo peakorraldaja Oleg Pissarenko suust. Aeg oli siis alles kuu-poolteist enne festivali ja koht, kui mälu ei peta, paar kilomeetrit Jõgevalt Tartu poole. Kui siinkribija pikema kiusamise järel, et seletagu ikka võimalikult lühidalt ära, miks ta selle IdeeJazziga juba mitmendat aastat mässab, kostis mees – „Selleks, et nendel, kel on oma muusikaga midagi öelda, oleks koht, kus seda teha, sest siis on neid rohkem kuulda ja näha”.
Ega palju lühemalt vist saakski. Muide, IdeeJazzi ühel visiitkaardil, mida nimetagem siinkohal mugavuse mõttes voldikuks, on rõhutatud veel taolisi märksõnu nagu „heakõlalisus, improvisatsioon ja idee”. Hüva. Olgu nii. Kui ka kaks neist kolmest samaaegselt end muusikas tunda annavad, võib tulemus olla põnev ja rohkemgi veel. Kui lausa kolm kolmest, siis seda enam. IdeeJazzi ligemale kahekümne südmuse seas – kuhu mahtusid tudengikontserdid ja lasteüritused, uute plaatide esitlused, värsked koosseisud ja eriprojektid – kohtas sarnaseid kahe- ja kolmelisi tabamusi õige sageli. Kuid eks oli noidki puhke, kus peale „heakõlalisuse” muud suurt kõrva ei hakanudki.
Meistrid, sellid
Kolmepäevane festival kujutas endast, kui jalgratturite keeli kõnelda, kaunis kurvilist mitmepäevasõitu. Mis, nagu teada, vahel algab proloogist – enne kui asi päris ametlikuks läheb. IdeeJazz 2013 algas, uskuge või mitte, „Haiguste raviga” – Amy Winehouse’i lauluga „Rehab”, mille kandis kebjalt ette Elleri-kooli tudengite duo Hokkanen & Laas, vokaal ja kitarr. Ametliku avangu tegi saksofonist Ivo Lille Grupp, kontsert-esitledes oma uut CD-d, mille voolujoonelist ja viimistletud popp-funk-jätsu oli istukil-asendis isegi natukene naljakas klubis kuulata – sedavõrd sihilikult, ohjeldamatult tantsuline oli see oma loomult. Hoiatus ansamblile Regatt: sinna linna, kust just Ivo Lille mehed on vihinal läbi tantsinud, pole teil niipea mõtet minna
Avaõhtu järgmine uudseplaadi tutvustus tuli Helin-Mari Arderi bändilt. „Ununenud unistused” võlusid vastsete seadetega – kõik, ühe erandiga, laujatarilt endalt – onu Oti tekstidele loodud tuntud ja vähemtuntud lauludest, mil nüüdest küljes pehme bossalik pai, muudmoodi soe latiinolik läige ja-või jätsulik jume.
Elleri-õppuritest koosnevaid satse jätkus järgmissegi päeva. Enamus neist esines südilt, mõni suisa suurepäraselt. Maimu Jõgeda eestveetud Maimztet oli selle festivali ehedamaid üllatajaid (ei, mitte ainult siinkribija arust) ning nende vaat et vahemereliselt õhulise minekuga akordioni-džäss võinuks kaunistada festivali pealavagi samal õhtul Uues Teatris. Teine leebe üllataja ilmutas end pühaba. Eesti-Taani duo A&B Section, Britta Virves klaveril ja Anna Roemer kitarridel, pajatas kergetest kordustest ja variatsioonidest punutud impressionistlikke kalendrilugusid, toeks Salemi kiriku soosiv akustika.
Kogupaugud, ilutuled …
Lauba õhtal tõmbus Uue Teatri saal publikust tõsiselt pungi. Eelkõige muidugi Messi ootuses. Hoolega ettevalmistatud loominguline kummardus Grünbergi ja Co. progressiivsele rockile 70. keskelt – seekordseiks kummardajaiks Mihkel Mälgand, Virgo Sillamaa, Raun Juurikas, Kaspar Kalluste, Erik Meremaa, Ott Leppland – kukkus välja küllaltki tõsiseltvõetav, parajalt aupaklik küll, aga mitte kramplik ega saamatu. Pealegi sai publikum kuulda-näha laval mõne heldimapaneva minuti jagu ka päris-Messi: Grünbergi, Elmu Värki, Mati Timmermanni, Ivar Sirpat, Leho Lättet.
Tõeline tulevärk, kummatigi, toimus mõnegi kuulaja meelest samas saalis veidi varem. Tanel Rubeni kvintett, mis õigupoolest oli kvartetiks kahanenud ja ilma lausa kahest põhikoosseisu tegijast, näitas ometi veenvalt, kui väga elusalt ja võimsalt võib džässi mängida. Rubeni kompositsioonid, Kadri Voorandi vokaal ja tekstid, Kristjan Randalu ja teiste soolod – sellest kõigest tulvas jõudu ja õrnust, improvisatsioonilist julgust ja tihedat muusikalist mõtet, pritsis tuld ja sädemeid. Tõsiasi, et kontrabassi-Remmeliks oli asjaolude sunnil mitte Taavo, vaid poeg Heikko, tasub samuti mainimist. Juunior mängis peaaegu et seeniori vääriliselt.
Üksikuist asjust, mis pigem hämmeldasid ja meelehärmatist tekitasid, piirduksin üheainsa nimetamisega. (Nagunii, kahtlustan, hakatakse sedagi kunagi-kusagil mulle kõvasti nina alla hõõruma, ja veel kõige jämedamateralise liivapaberiga, arvata on. Aga olgu.) Vat ei saanud pihta, miks ansambel MiaMee, milles teevad kaasa koguni kaks Eesti tõelistest tippinstrumentalistidest ja kogenumatest improvisaatoritest, ei püüagi nagu olla midagi enamat kui – suuremalt jaolt – üks lihtsalt sile ja tubli Islandi või Norra indie-bänd? Aga – ega see pole kaugeltki ainumas asi, millest ma siin ilmas aru ei saa…
Tangostki „aru saamiseks” ei ole ma kindlasti piisavalt argentiinlane, ega isegi soomlane mitte, aga. Jaak Lutsoja ansambli ja sopran Kersti Ala-Murri graatsia ja peentunnetusega esitatud Piazzolla-kavast pöördesse sattumiseks pole rahvuslik eelsättumus ilmselgesti vajalikki. Minge nende kontsertidele, palun, kui vähegi saate. Tõsiselt.
Olev, olnu, tulev
Kuivõrd festivali ennast märgati, kas teda näha ja kuulda ikka oli? Oli, oli. Ohtrasti ja läbimõeldult. Linna- ja telepildis, raadioeetris ja virtuaalses ruumis. Päris piisavalt. Eriti festivali eel ja ajal. Nii et märgati ja võeti kuulda, tuldi kohale ja kuulati. Järelkaja võinuks olla muidugi pikem ja mitmekesisem, sest IdeeJazz väärib seda kahtlemata. Nii tähelepanu kui toetust. IdeeJazzi millisele tahes visiitkaardile võiks edaspidi vabalt lisada: läbimõeldud ja mitmeplaaniline kava, ladus korraldus, õigeaegne info. Ja leidlikult valitud esinemispaigad – Salemi kirikusse ja Tartu Linnamuuseumisse ei satu kontserdile teab kui tihti iga tartlanegi, kõnelemata kaugema kandi külalistest.
Ja nüüd, kui peaksin valima sellelt festivalilt meeleshoidmiseks, järgmisse sügisesse kaasaviimiseks ilmtingimata üheainsa pildi – ei, isegi mitte helipildi, vaid lihtsalt pildi – siis läheks mu hääl küll iga kell tollele tillukesele, vahest paariaastasele põnnile, kes, pulk kõvasti-kõvasti peos, laupäevasel „Rütmirikkal lastehommikul” Genklubis vaibumatu hoo ja kadestusväärse himuga andis pihta metallofonile, millest ta ise väga palju suurem polnudki.
Üllatav valik, veidi? Ei tohiks ju olla sugugi. Sest muusikafestival, mis hakkab varakult hoolitsema oma noorema, väiksema ja päris pisikesegi publiku eest, mõtleb päris kindlasti tuleviku peale. Nagu õige ongi.
IdeeJazz
Eilne IDeeJazzi programm oli sellepoolest eriline, et mõlemad esinenud artistid on äsja välja tulnud ka värske albumiga. Helin-Mari Arder Band’i album on lausa nii värske, et veel kontserdiga samal päeval tuli plaadilaadungil Läti piiri ääres järel käia: nii et IDeeJazzi külastajad olid esimesed inimesed, kellel oli võimalus endale soetada Helin-Mari Arderi album nimega „Ununenud unistused“.
Plaadil on nii laulud, mis on käinud Helin-Mari Arderiga lapsepõlvest saadik kaasas: kõik plaadil olevad lood on kirjutatud Ott Arderi tekstidele. Plaadile valis Helin-Mari nii vanemaid palu kui ka aja jooksul repertuaari nendele lisandunud lood. Kõige rohkem on lauljanna muusikat teinud kitarristi Teet Raiki ja kontrabassisti Ara Yaralyaniga, kelle asemel astusid kontserdil üles aga vastavalt Jaan Jaanson ning Mihkel Mälgand. Jaanson jagas bändiga lava lihtsal põhjusel – Teet Raik pidi mujal kontserti andma, aga Mälgand on oma kontrabassiread mänginud ka plaadile.
Helin-Mari selgitas, et viimastel aastatel ongi ansambli koosseis olnud natukene vahetuv, kuna kõigil on palju tööd ja korraga käsil mitmeid projekte. Samas näitab see lauljanna sõnul, et Eestis on palju häid muusikuid, kes ongi pahatihti kontsertidega hõivatud.
Enne kontserti lubas Helin-Mari Arder pakkuda külastajatele palju ilusat eestikeelset muusikat ning ilmselgelt ei pidanud publik pettuma: arderlikku võtmesse olid keeratud nii Tõnis Mägi, Rein Rannapi kui Apelsini lood, Ott Arderi luulest rääkimata. Just oma onu, Ott Arderi luulet peab Helin-Mari enda loomele väga inspireerivaks.
Tegelikult enne Arderi bändi esinenud Ivo Lille Grupp tuli välja omanimelise albumiga, mille lugusid esitati ka eilsel IDeeJazzi kontserdil. Ansambel jäi silma vahetu olekuga, kus saksofonist Ivo Lille selgitas palade tekkelugusid. Näiteks rääkis Lille publikule, et tihti ta ei tea, millistest ideedest sünnivad lood, aga üks on kindel – see on seotud muusikute isikliku kogemusega. „Näiteks paljud meloodiad on minul juba lapsepõlvest mällu talletunud. Mõnes loos on seda tunda rohkem, mõnes vähem,“ rääkis ta. Nii et lapsepõlvemeenutused peegelduvad nii Ivo Lille kui Helin-Mari Arderi värsketelt albumitelt.
Samuti selgitas Lille pala „Öine linn“ teket: vahel öösiti läbi linna sõites – näiteks kontserdilt koju minnes – tekib suhtlemisest ja helidest kergelt meditatiivne seisund ning just see seisund ja linnasõit olidki muusikalooks kirjutatud.
Soovisime eile saada kontsertide kohta tagasisidet ka publikult. Näiteks 26-aastane tarkvaratestija Georgi ütles, et kuulis väljast head muusikat ja otsustas sisse astuda. Jõudes kohale Ivo Lille Grupi kontserdi teiseks pooleks, kuulis ta muusikat, mis talle meeldis. IDeeJazzile oma 30. sünnipäeva puhul tulnud õpetaja, Martiina rääkis, et Ivo Lille Grupi muusika oli selline, mida ta igapäevaselt ei kuula, vähemalt mitte plaadi pealt. Aga see hakkabki tema sõnul toimima just elavas esitluses. Helin-Mari Arderi kontserdil on Martiina juba mitmendat korda ning Arderi lugude puhul meeldib noorele õpetajale see, kuidas lauljanna annab kõikidele lugudele oma tõlgenduse. „Ja mulle on alati meeldinud Ott Arderi tekstid,“ lisas Martiina.
Reporter: Kristi Karro / Foto: Berta Vosman
SaxEst ja Vox Clamantis kontserdiarvustus
Õhtu avaras vaimuruumis
Kontsert „Hümnid läänerannikult”: vokaalansambel Vox Clamantis ja saksofonikvartett SaxEst Jaan Eik-Tulve dirigeerimisel 15. I Niguliste kirikus.
„Raske on kergeks saada,” kirjutas kunagi Jaan Kaplinski. Võib-olla on tänapäeval tõesti raske esitada väärtmuusikat nii, et kuulajad aduksid seda pigem kergelt ja sundimatult, kui et tõsimeelse sõnumi raskuskese sunniks publikut liigselt süüvima omaenese eksistentsi hämarustesse Vox Clamantise ja SaxEsti ühiskontsert „Hümnid läänerannikult” Jaan-Eik Tulve dirigeerimisel näitas siiski kujukalt, et isegi komplitseeritud (nüüdis)muusika puhul esitusliku kerguse saavutamine pole üldsegi ületamatult keeruline ülesanne. Vähemalt näiliselt – ja ka siis mitte, kui interpreetidel on hinge taga varuks veel piisavalt vaimset ja kõlalist avarust ning mõtteruumi. Ja seda nii vana- kui eesti nüüdismuusika läbipõimunud ettekandel.
Vox Clamantis pole meie muusikamaastiku tähelepanuväärse helimajakana enam ammu ainuüksi gregoriaani vokaalansambli positsioonil – see pjedestaal on pigem lähtepunktiks mitmesugustele sümbiootilistele koostööprojektidele küllaltki erinevate muusikastiilide esindajatega. Innovaatilisus näib iseloomustavat ka saksofonikvartetti SaxEst, mis Virgo Veldi juhtimisel tundub samuti olevat avatud uutele põnevatele väljakutsetele. Niguliste kirikus said need kaks kooslust nüüd sugestiivsel muusikaõhtul ka publikuga kokku.
Ütlen kohe, et Vox Clamantise ja SaxEsti kontsert võis tunniajalisena isegi lühike näida, kuid vaimses ja emotsionaalses plaanis oli see siiski väga kontsentreeritud muusikõhtu. Meenutan sedagi, et Niguliste suure kajaga (umbes 7-8 sekundit) akustika seab esitatavale ning ettekandelistele tempodele ja fraseerimise nüanssidele spetsiifilised nõudmised, mida interpreedid tol õhtul lausa suurepäraselt tunnetasid.
Kontserdi algus, kui Vox Clamantise esituses hakkas kõlama gregoriaani muusika traditsioonis „Lugemine prohvet Jesaja raamatust”, näitas, kui hästi sobivad tegelikult tämbriliselt kokku gregooriuse koraal ja hiljem lisandunud saksofonide kõlavärvid. Monoodia, siis heterofoonia, seejärel juba vokaalansambli ja saksofonide imitatsiooniline dialoog – kõik see mõjus ütlemata orgaaniliselt ja isegi ajastutruult (!). Selles mõttes, et ehkki hiliskeskaja sakraalmuusikas saksofone mõistagi ei tuntud, oli improvisatsiooniline mõtlemine (ja ka komplementaarsete häälte lisamine) gregoriaani traditsioonis üldlevinud praktika.
Seejärel esinesid Vox Clamantis ja SaxEst nii koos kui eraldi, mis andis kõlalist vaheldusrikkust. Helena Tulve (1972) kompositsioon „Öö” (1997) saksofonikvartetile on tegelikult helilooja noorpõlveteos. See mõjus kumuleeruvate lineaarsete tekstuuride muusikana, kus oluline roll polnud mitte niivõrd dissonantsidel, kuivõrd mikrointervallidel ja sellega seotud obertonaalsetel tämbri-konstellatsioonidel. Loo emotsionaalne atmosfäär võis kohati mõjuda ehk painavaltki (mulle meenus millegipärast Goya kuulus gravüür „Uinuv mõistus sünnitab koletisi”), ent mingeid „koletisi” me järgnenud arendustes ei kohanud. Ettekandest jäid meelde pigem SaxEsti hästi ekspressiivsed kõlalised kasvatused.
Praegu Rootsis Gotlandi saarel elava Mirjam Tally (1976) esiettekandeline teos „Tähed” („Stjärnorna”, Edith Södergrani rootsikeelne tekst, 2012) vokaalansamblile ja saksofonikvartetile kangastus sonoristlike kõlapilvede muusikana. Sealjuures võis aduda, et vokaalsete ja instrumentaalsete kõlakihistuste koostoimel on siin erinev funktsioon: näiteks kui vokaalsed „helipilved” mõjusid pigem avaralt ja ekstravertselt, siis saksofonide tekstuurid hakkasid mängima rohkem sissepoole suunatud introvertsete kõlakompleksidena. Salapärased tämbrivärvid olid aga selleks markantseks ühisosaks, mis need sugestiivsed sfäärid omavahel ühendas!
Eraldi peab tunnustavalt märkima nii kiriklikult sakraalse kui vaimse ruumi kõlalist tunnetamist interpreetide mõttemaailmas – on ju omaette väärtus ja kvaliteet. Arvo Pärdi (1935) „Summa” (1977, helilooja 2009. a seade saksofonikvartetile) mõjus SaxEsti tõlgenduses kui palvus ja keskendumine igavikulistele teemadele. Saksofonikvartett oli Niguliste akustikat arvestades valinud hästi väljendusrikka tempo selles mõttes, et kiriku kaja täitis väga kõlarikkalt kõiki neid lühikesi katkestuslikke tsesuure, mis Pärdi tintinnabuli-muusikale on nii iseloomulikud (ja selles teoses eriti!).
Vox Clamantise üks veenvamaid gregoriaani muusika esitusi sel kontserdil oli hiliskeskaegne ofertoorium „Tarsise ja saarte kuningad” („Reges Tharsis”), just vokaalse ühtluse ja väljapeetuse poolest. Eriliselt tuleb siin solistina esile tõsta Kadri Hundi hääle kandvust ja vokaalse ruumi tunnetust.
Asjaolu, et Tõnu Kõrvitsa (1969) kuueosalisest tsüklist „Hümnid läänerannikult” (2009) tuli õhtu lõpuks esitusele vaid kaks osa, oli n-ö kunstiline paratamatus, sest originaalis on teos loodud kammerkoorile ja saksofonikvartetile ning Vox Clamantise vokaaljõududest poleks teiste osade esituseks ilmselt päris piisanud. Aga see, mida kuulda sai, paelus põhjamaise karguse ja folkloorselt veenva karakteritunnetusega.
Igatahes täitis selle õhtu Nigulistes küll meeldejäävalt nii sakraalmuusika ise kui eesti nüüdisheliloojate ja interpreetide ühtselt mõtestatud avar vaimuruum.
SaxEst ja Vox Clamantis kontserdiarvustus
Õhtu avaras vaimuruumis
Kontsert „Hümnid läänerannikult”: vokaalansambel Vox Clamantis ja saksofonikvartett SaxEst Jaan Eik-Tulve dirigeerimisel 15. I Niguliste kirikus.
„Raske on kergeks saada,” kirjutas kunagi Jaan Kaplinski. Võib-olla on tänapäeval tõesti raske esitada väärtmuusikat nii, et kuulajad aduksid seda pigem kergelt ja sundimatult, kui et tõsimeelse sõnumi raskuskese sunniks publikut liigselt süüvima omaenese eksistentsi hämarustesse Vox Clamantise ja SaxEsti ühiskontsert „Hümnid läänerannikult” Jaan-Eik Tulve dirigeerimisel näitas siiski kujukalt, et isegi komplitseeritud (nüüdis)muusika puhul esitusliku kerguse saavutamine pole üldsegi ületamatult keeruline ülesanne. Vähemalt näiliselt – ja ka siis mitte, kui interpreetidel on hinge taga varuks veel piisavalt vaimset ja kõlalist avarust ning mõtteruumi. Ja seda nii vana- kui eesti nüüdismuusika läbipõimunud ettekandel.
Vox Clamantis pole meie muusikamaastiku tähelepanuväärse helimajakana enam ammu ainuüksi gregoriaani vokaalansambli positsioonil – see pjedestaal on pigem lähtepunktiks mitmesugustele sümbiootilistele koostööprojektidele küllaltki erinevate muusikastiilide esindajatega. Innovaatilisus näib iseloomustavat ka saksofonikvartetti SaxEst, mis Virgo Veldi juhtimisel tundub samuti olevat avatud uutele põnevatele väljakutsetele. Niguliste kirikus said need kaks kooslust nüüd sugestiivsel muusikaõhtul ka publikuga kokku.
Ütlen kohe, et Vox Clamantise ja SaxEsti kontsert võis tunniajalisena isegi lühike näida, kuid vaimses ja emotsionaalses plaanis oli see siiski väga kontsentreeritud muusikõhtu. Meenutan sedagi, et Niguliste suure kajaga (umbes 7-8 sekundit) akustika seab esitatavale ning ettekandelistele tempodele ja fraseerimise nüanssidele spetsiifilised nõudmised, mida interpreedid tol õhtul lausa suurepäraselt tunnetasid.
Kontserdi algus, kui Vox Clamantise esituses hakkas kõlama gregoriaani muusika traditsioonis „Lugemine prohvet Jesaja raamatust”, näitas, kui hästi sobivad tegelikult tämbriliselt kokku gregooriuse koraal ja hiljem lisandunud saksofonide kõlavärvid. Monoodia, siis heterofoonia, seejärel juba vokaalansambli ja saksofonide imitatsiooniline dialoog – kõik see mõjus ütlemata orgaaniliselt ja isegi ajastutruult (!). Selles mõttes, et ehkki hiliskeskaja sakraalmuusikas saksofone mõistagi ei tuntud, oli improvisatsiooniline mõtlemine (ja ka komplementaarsete häälte lisamine) gregoriaani traditsioonis üldlevinud praktika.
Seejärel esinesid Vox Clamantis ja SaxEst nii koos kui eraldi, mis andis kõlalist vaheldusrikkust. Helena Tulve (1972) kompositsioon „Öö” (1997) saksofonikvartetile on tegelikult helilooja noorpõlveteos. See mõjus kumuleeruvate lineaarsete tekstuuride muusikana, kus oluline roll polnud mitte niivõrd dissonantsidel, kuivõrd mikrointervallidel ja sellega seotud obertonaalsetel tämbri-konstellatsioonidel. Loo emotsionaalne atmosfäär võis kohati mõjuda ehk painavaltki (mulle meenus millegipärast Goya kuulus gravüür „Uinuv mõistus sünnitab koletisi”), ent mingeid „koletisi” me järgnenud arendustes ei kohanud. Ettekandest jäid meelde pigem SaxEsti hästi ekspressiivsed kõlalised kasvatused.
Praegu Rootsis Gotlandi saarel elava Mirjam Tally (1976) esiettekandeline teos „Tähed” („Stjärnorna”, Edith Södergrani rootsikeelne tekst, 2012) vokaalansamblile ja saksofonikvartetile kangastus sonoristlike kõlapilvede muusikana. Sealjuures võis aduda, et vokaalsete ja instrumentaalsete kõlakihistuste koostoimel on siin erinev funktsioon: näiteks kui vokaalsed „helipilved” mõjusid pigem avaralt ja ekstravertselt, siis saksofonide tekstuurid hakkasid mängima rohkem sissepoole suunatud introvertsete kõlakompleksidena. Salapärased tämbrivärvid olid aga selleks markantseks ühisosaks, mis need sugestiivsed sfäärid omavahel ühendas!
Eraldi peab tunnustavalt märkima nii kiriklikult sakraalse kui vaimse ruumi kõlalist tunnetamist interpreetide mõttemaailmas – on ju omaette väärtus ja kvaliteet. Arvo Pärdi (1935) „Summa” (1977, helilooja 2009. a seade saksofonikvartetile) mõjus SaxEsti tõlgenduses kui palvus ja keskendumine igavikulistele teemadele. Saksofonikvartett oli Niguliste akustikat arvestades valinud hästi väljendusrikka tempo selles mõttes, et kiriku kaja täitis väga kõlarikkalt kõiki neid lühikesi katkestuslikke tsesuure, mis Pärdi tintinnabuli-muusikale on nii iseloomulikud (ja selles teoses eriti!).
Vox Clamantise üks veenvamaid gregoriaani muusika esitusi sel kontserdil oli hiliskeskaegne ofertoorium „Tarsise ja saarte kuningad” („Reges Tharsis”), just vokaalse ühtluse ja väljapeetuse poolest. Eriliselt tuleb siin solistina esile tõsta Kadri Hundi hääle kandvust ja vokaalse ruumi tunnetust.
Asjaolu, et Tõnu Kõrvitsa (1969) kuueosalisest tsüklist „Hümnid läänerannikult” (2009) tuli õhtu lõpuks esitusele vaid kaks osa, oli n-ö kunstiline paratamatus, sest originaalis on teos loodud kammerkoorile ja saksofonikvartetile ning Vox Clamantise vokaaljõududest poleks teiste osade esituseks ilmselt päris piisanud. Aga see, mida kuulda sai, paelus põhjamaise karguse ja folkloorselt veenva karakteritunnetusega.
Igatahes täitis selle õhtu Nigulistes küll meeldejäävalt nii sakraalmuusika ise kui eesti nüüdisheliloojate ja interpreetide ühtselt mõtestatud avar vaimuruum.
Saaremaa rütmi- ja improvisatsioonilaager 2012
Saaremaa rütmi- ja improvisatsioonilaager 2012
(endise nimega Saaremaa Saksofonilaager)
Saaremaa Saksofonilaager on peale õnnestunud suviseid õpitubasid (2 aastat) läbi
teinud uuenduskuuri ning jätkab noorte muusikute suvelaagrit värskete ideede ja
uue nime all. Saaremaa rütmi- ja improvisatsioonilaager (SRIL), mis on avatud
kõikidele instrumentidele, toimub Võhmal 29.07- 03.08. 2012 koostöös Kuressaare
muusikakooli, Kuressaare Linnaorkestri, Mustjala valla, Pargi Kultuurikeskuse OÜ,
GO Spa OÜ, õpetajate Matis Männa ja Maria Faustiga.
SRILi eesmärgiks on pakkuda improvisatsiooniõpetust nii noorematele õpilastele
kui ka edasijõudnutele; rütmitunnetuse ning muusikalise kommunikatsiooni
õpetamine.
2011 aasta suvelaagrist võttis osa kokku 22 noort üle vabariigi ja harjutamised
päädisid esinemistega Mustjala vallas ja Kuressaares Georg Ots spa suveterrassil.
Saaremaa rütmi- ja improvisatsioonilaagri juhendajad:
Maria Faust: vabaimprovisatsioon ja kommunikatsioon ansamblis;
Håkon Berre: rütmikaharjutused, rütmigrupi juhendamine;
Siim Aimla: improvisatsiooni ABC, helilaadid nooremale ja vanemale (15-22 a)
grupile;
Andre Maaker: harjutused rütmigrupiga, laadiline improvisatsioon, kitarristide
juhendamine;
Adam Pultz Melbye: erinevad improvisatsiooniharjutused, vabaimprovisatsiooni
juhendamine ja seaded;
Matis Männa: noorema vanusegrupi (11-15 a) juhendamine, harjutuslaagri
töökorraldus.
SRIL-i õnnestumiseks on originaalseaded Maria Faust, Håkon Berre ja Adam Pultz
Melbye juba valmis kirjutanud.
Saaremaa rütmi-ja improvisatsioonilaagrisse on oodatud kõik noored muusikud, kes
soovivad täiendada oma oskusi väga heade juhendajate käe all. Meie sooviks on
pakkuda teoreetiliste teadmiste kõrvale loomingulisi tööriistu, mis tooks lavadele
omanäolisi ja huvitavaid muusikuid.
Suvekooli osavõtutasu on 60 €.
Info: matis.manna@gmail.com
Registreerimine toimub läbi muusikakooli kodulehe või
https://sites.google.com/site/saaremaasaksofonilaager hiljemat 10. juuniks.
Saaremaa rütmi- ja improvisatsioonilaager 2012
Saaremaa rütmi- ja improvisatsioonilaager 2012
(endise nimega Saaremaa Saksofonilaager)
Saaremaa Saksofonilaager on peale õnnestunud suviseid õpitubasid (2 aastat) läbi
teinud uuenduskuuri ning jätkab noorte muusikute suvelaagrit värskete ideede ja
uue nime all. Saaremaa rütmi- ja improvisatsioonilaager (SRIL), mis on avatud
kõikidele instrumentidele, toimub Võhmal 29.07- 03.08. 2012 koostöös Kuressaare
muusikakooli, Kuressaare Linnaorkestri, Mustjala valla, Pargi Kultuurikeskuse OÜ,
GO Spa OÜ, õpetajate Matis Männa ja Maria Faustiga.
SRILi eesmärgiks on pakkuda improvisatsiooniõpetust nii noorematele õpilastele
kui ka edasijõudnutele; rütmitunnetuse ning muusikalise kommunikatsiooni
õpetamine.
2011 aasta suvelaagrist võttis osa kokku 22 noort üle vabariigi ja harjutamised
päädisid esinemistega Mustjala vallas ja Kuressaares Georg Ots spa suveterrassil.
Saaremaa rütmi- ja improvisatsioonilaagri juhendajad:
Maria Faust: vabaimprovisatsioon ja kommunikatsioon ansamblis;
Håkon Berre: rütmikaharjutused, rütmigrupi juhendamine;
Siim Aimla: improvisatsiooni ABC, helilaadid nooremale ja vanemale (15-22 a)
grupile;
Andre Maaker: harjutused rütmigrupiga, laadiline improvisatsioon, kitarristide
juhendamine;
Adam Pultz Melbye: erinevad improvisatsiooniharjutused, vabaimprovisatsiooni
juhendamine ja seaded;
Matis Männa: noorema vanusegrupi (11-15 a) juhendamine, harjutuslaagri
töökorraldus.
SRIL-i õnnestumiseks on originaalseaded Maria Faust, Håkon Berre ja Adam Pultz
Melbye juba valmis kirjutanud.
Saaremaa rütmi-ja improvisatsioonilaagrisse on oodatud kõik noored muusikud, kes
soovivad täiendada oma oskusi väga heade juhendajate käe all. Meie sooviks on
pakkuda teoreetiliste teadmiste kõrvale loomingulisi tööriistu, mis tooks lavadele
omanäolisi ja huvitavaid muusikuid.
Suvekooli osavõtutasu on 60 €.
Info: matis.manna@gmail.com
Registreerimine toimub läbi muusikakooli kodulehe või
https://sites.google.com/site/saaremaasaksofonilaager hiljemat 10. juuniks.