Kontsert „Hümnid läänerannikult”: vokaalansambel Vox Clamantis ja saksofonikvartett SaxEst Jaan Eik-Tulve dirigeerimisel 15. I Niguliste kirikus.

„Raske on kergeks saada,” kirjutas kunagi Jaan Kaplinski. Võib-olla on tänapäeval tõesti raske esitada väärtmuusikat nii, et kuulajad aduksid seda pigem kergelt ja sundimatult, kui et tõsimeelse sõnumi raskuskese sunniks publikut liigselt süüvima omaenese eksistentsi hämarustesse Vox Clamantise ja SaxEsti ühiskontsert „Hümnid läänerannikult” Jaan-Eik Tulve dirigeerimisel näitas siiski kujukalt, et isegi komplitseeritud (nüüdis)muusika puhul esitusliku kerguse saavutamine pole üldsegi ületamatult keeruline ülesanne. Vähemalt näiliselt – ja ka siis mitte, kui interpreetidel on hinge taga varuks veel piisavalt vaimset ja kõlalist avarust ning mõtteruumi. Ja seda nii vana- kui eesti nüüdismuusika läbipõimunud ettekandel.

Vox Clamantis pole meie muusikamaastiku tähelepanuväärse helimajakana enam ammu ainuüksi gregoriaani vokaalansambli positsioonil – see pjedestaal on pigem lähtepunktiks mitmesugustele sümbiootilistele koostööprojektidele küllaltki erinevate muusikastiilide esindajatega. Innovaatilisus näib iseloomustavat ka saksofonikvartetti SaxEst, mis Virgo Veldi juhtimisel tundub samuti olevat avatud uutele põnevatele väljakutsetele. Niguliste kirikus said need kaks kooslust nüüd sugestiivsel muusikaõhtul ka publikuga kokku.

Ütlen kohe, et Vox Clamantise ja SaxEsti kontsert võis tunniajalisena isegi lühike näida, kuid vaimses ja emotsionaalses plaanis oli see siiski väga kontsentreeritud muusikõhtu. Meenutan sedagi, et Niguliste suure kajaga (umbes 7-8 sekundit) akustika seab esitatavale ning ettekandelistele tempodele ja fraseerimise nüanssidele spetsiifilised nõudmised, mida interpreedid tol õhtul lausa suurepäraselt tunnetasid.

Kontserdi algus, kui Vox Clamantise esituses hakkas kõlama gregoriaani muusika traditsioonis „Lugemine prohvet Jesaja raamatust”, näitas, kui hästi sobivad tegelikult tämbriliselt kokku gregooriuse koraal ja hiljem lisandunud saksofonide kõlavärvid. Monoodia, siis heterofoonia, seejärel juba vokaalansambli ja saksofonide imitatsiooniline dialoog – kõik see mõjus ütlemata orgaaniliselt ja isegi ajastutruult (!). Selles mõttes, et ehkki hiliskeskaja sakraalmuusikas saksofone mõistagi ei tuntud, oli improvisatsiooniline mõtlemine (ja ka komplementaar­sete häälte lisamine) gregoriaani traditsioonis üldlevinud praktika.

Seejärel esinesid Vox Clamantis ja SaxEst nii koos kui eraldi, mis andis kõlalist vaheldusrikkust. Helena Tulve (1972) kompositsioon „Öö” (1997) saksofonikvartetile on tegelikult helilooja noorpõlveteos. See mõjus kumuleeruvate lineaarsete tekstuuride muusikana, kus oluline roll polnud mitte niivõrd dissonantsidel, kuivõrd mikrointervallidel ja sellega seotud obertonaalsetel tämbri-konstellatsioonidel. Loo emotsionaalne atmosfäär võis kohati mõjuda ehk painavaltki (mulle meenus millegipärast Goya kuulus gravüür „Uinuv mõistus sünnitab koletisi”), ent mingeid „koletisi” me järgnenud arendustes ei kohanud. Ettekandest jäid meelde pigem SaxEsti hästi ekspressiivsed kõlalised kasvatused.

Praegu Rootsis Gotlandi saarel elava Mirjam Tally (1976) esiettekandeline teos „Tähed” („Stjärnorna”, Edith Södergrani rootsikeelne tekst, 2012) vokaalansamblile ja saksofonikvartetile kangastus sonoristlike kõlapilvede muusikana. Sealjuures võis aduda, et vokaalsete ja instrumentaalsete kõlakihistuste koostoimel on siin erinev funktsioon: näiteks kui vokaal­sed „helipilved” mõjusid pigem avaralt ja ekstravertselt, siis saksofonide tekstuurid hakkasid mängima rohkem sissepoole suunatud introvertsete kõlakompleksidena. Salapärased tämbrivärvid olid aga selleks markantseks ühisosaks, mis need sugestiivsed sfäärid omavahel ühendas!

Eraldi peab tunnustavalt märkima nii kirik­likult sakraalse kui vaimse ruumi kõlalist tunnetamist interpreetide mõttemaailmas – on ju omaette väärtus ja kvaliteet. Arvo Pärdi (1935) „Summa” (1977, helilooja 2009. a seade saksofonikvartetile) mõjus SaxEsti tõlgenduses kui palvus ja keskendumine igavikulistele teemadele. Saksofonikvartett oli Niguliste akustikat arvestades valinud hästi väljendusrikka tempo selles mõttes, et kiriku kaja täitis väga kõlarikkalt kõiki neid lühikesi katkestuslikke tsesuure, mis Pärdi tintinnabuli-muusikale on nii iseloomulikud (ja selles teoses eriti!).

Vox Clamantise üks veenvamaid gregoriaani muusika esitusi sel kontserdil oli hiliskeskaegne ofertoorium „Tarsise ja saarte kuningad” („Reges Tharsis”), just vokaalse ühtluse ja väljapeetuse poolest. Eriliselt tuleb siin solistina esile tõsta  Kadri Hundi hääle kandvust ja vokaalse ruumi tunnetust.

Asjaolu, et Tõnu Kõrvitsa (1969) kuueosalisest tsüklist „Hümnid läänerannikult” (2009) tuli õhtu lõpuks esitusele vaid kaks osa, oli n-ö kunstiline paratamatus, sest originaalis on teos loodud kammerkoorile ja saksofonikvartetile ning Vox Clamantise vokaaljõududest poleks teiste osade esituseks ilmselt päris piisanud. Aga see, mida kuulda sai, paelus põhjamaise karguse ja folkloorselt veenva karakteritunnetusega.

Igatahes täitis selle õhtu Nigulistes küll meeldejäävalt nii sakraalmuusika ise kui eesti nüüdisheliloojate ja interpreetide ühtselt mõtestatud avar vaimuruum.